Rohkem kui 4000 aastat tagasi näitas Jumal end Mesopotaamias Aabrahamile ja ütles: „Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan! Ma teen sind suureks rahvaks.” Aabraham kuuletus Issandale ja tuli tõotatud Kaananimaale, kus ta elas koos oma poja Iisaki ja pojapoja Jaakobiga, kellele anti hiljem nimeks Iisrael.
Iisrael ja tema 12 poega läksid alla Egiptusesse, sest Kaananimaal oli nälg, ja seal nad paljunesid võimsaks rahvaks. Egiptlased tundsid end nende seas elava võimsa Iisraeli rahva poolt ähvardatuna, mistõttu need orjastati ja nende elu muudeti kibedaks raske tööga. Pärast 430 aastat Egiptuses tõi Mooses nad orjusest välja, nad ületasid Punase mere ja läksid Araabiasse, kus nad said endale Siinai mäel Jumala seaduse.
Egiptusest lahkunud iisraellaste põlvkonnal ei lubatud siseneda tõotatud maale, sest neil puudus usk Issandasse. Nad pidid 40 aastat kõrbes ringi rändama, kuni kasvas uus põlvkond, kes uskus Issandat ja sisenes tõotatud maale koos Joosuaga.
Iisraeli 12 suguharu valitsesid umbes 400 aasta jooksul kohtumõistjad Moosese Seaduse järgi. Kui nad soovisid kõigi teiste rahvaste sarnaselt kuningat, nimetas Jumal nende kuningaks Sauli, kes valitses nende üle 40 aastat. Talle järgnes kuningas Taavet, kes valitses 40 aastat, ja Taaveti poeg Saalomon, kes valitses 40 aastat. Saalomoni valitsusaeg oli Iisraeli Kuningriigi ajaloo hiilgavaim ja tema ajal ehitati esimene tempel, kuid et Saalomoni vanaduspõlves pöördus tema süda Issandast ära, ütles Jumal talle, et 10 suguharu valitsejaks ei saa tema poeg.
Pärast Saalomoni surma jagunes Iisraeli Kuningriik kaheks ja 10 põhjapoolset suguharu valitses mitu jumalavallatut kuningat, kes ei olnud Taaveti ja Saalomoni soost. Põhjapoolse kuningriigi nimeks jäi Iisrael ja selle pealinnaks sai lõpuks Samaaria. Väiksem lõunapoolne kuningriik sai nimeks Juuda, selle pealinn oli Jeruusalemm ja seda valitsesid Taaveti järeltulijad. Alates Teise Kuningate raamatu 16. peatükist nimetati lõunapoolse kuningriigi rahvast Juuda kuningriigi nime järgi juutideks.
Põhjapoolse kuningriigi Iisraeli jumalavallatuse tõttu vallutasid selle assüürlased ja rahvas küüditati. Allesjäänud iisraellased segunesid sisserännanud ja maa okupeerinud paganlike rahvastega. Neid rahvaid hakati nimetama samaarlasteks ja 10 Põhja-Iisraeli suguharust ei saanud enam kunagi rahvust.
Lõunapoolse kuningriigi Juuda rahvas küüditati lõpuks Babülooniasse karistusena muude jumalate teenimise eest ja tempel hävitati, kuid 70 aastat hiljem naasid juudid Juudasse, ehitasid Jeruusalemma uue templi ja neid valitsesid jälle Taaveti soost kuningad.
Kristuse eluajal nimetati Juuda riiki Judeaks ja seda valitsesid roomlased. Jeesus Kristus ja tema jüngrid kuulutasid Judeas evangeeliumi, otsides Iisraeli koja kadunud lambaid. Pärast Jeesuse kolme ja poole aastast tegevust ei tunnistanud juudid teda oma Messiaks ja veensid Rooma maavalitsejat teda risti lööma. Kolm päeva hiljem tõusis ta surnuist üles, ilmus oma jüngritele elusana ja läks siis Taevasse Isa paremale käele.
Veidi enne ristilöömist kuulutas Jeesus, et karistuseks tema hülgamise eest põletatakse Jeruusalemm maha, tempel hävitatakse ja juudid võetakse vangi kõigi rahvaste sekka. Ettekuulutus läks täide aastal 70 pKr, kui Jeruusalemma vallutas tulevane Rooma keiser Titus. Rohkem kui 1800 aastaks olid juudid kõigi rahvaste sekka laiali paisatud.
1948. aastal aga juhtus võimatu: rajati Iisraeli Riik ja tõotatud maa kuulus jälle juutidele. Paljud kristlased on kuulutanud selle imeks ja Jumala õnnistuseks, kuid kas see oli tõesti Issanda õnnistus või oli siin tegemist tumedamate jõududega? See film annab vastuse.
